Romaani stiil

Romaani stiili alguseks peetakse aastat 800, pärast Rooma riigi langust ja stiil areneb edasi 10. – 12. saj. Stiil sai oma nimetuse ladinakeelsest sõnast romanus, mis tõlkes tähendab roomast pärit. Rooma stiili kasutades peame arvesse võtma, et võtmesõnaks siin on võimsus, mitte elegantsus. Iga interjööri element peab endas kandma lihtsust ja suursugusust. Dekoratiivsed ruumikaunistused peaaegu puuduvad. Romaani stiili üks tunnuseid on sünge alatoon. Seintel kasutatakse kivi-imitatsiooni ja ühetoonilisi ( hall, punakaspruun, valge ja roheline) krohvitud pindu. Värvilised vitraažid pikkadel poolümardatud vormiga akendel loovad kindluse tunde.

Seinad lähevad sujuvalt üle laeks, mille värv vastab seinte toonile. Võib kasutada puidust talasid, kuid mitte kaunistusena, vaid pigem veidi brutaalsete toestuselementidena. Põrand kaetakse suuremate kiviplaatidega. Parketti peaaegu ei kasutata. Mööbel on suhteliselt primitiivne. Kõige populaarsem mööbliese on kirst, mida kasutati tihti nii lauana, toolina, kui  esemete hoidmise kohana. Siin on sobiv kasutada suuri ja tahumatuid kolme- ja  neljajalgseid laudu, toole ja pinke. Disainerite põhiveaks romaani stiili juures on olnud pehme mööbli lisamine interjööri, mida sellel perioodil ei olnud veel kasutusele võetud. Ainsaks erandiks võib olla voodi. Kujunduselementideks on maalid, küünlajalad seintel ja massiivsed lühtrid. Interjööri saab täiendada rüütliatribuutikaga, milleks on mõõgad, kiivrid, raudrüüde elemendid. Eriliseks romaani stiili interjööri trumbiks on kamina olemasolu.

Romaani stiil interjööris loob külma kindluse atmosfääri ja just selle tõttu ei kasutada seda korterite kujundamisel väga tihti. Sagedamini on see stiil kasutusel kohvikute ja restoranide kujundamisel.